Aega läks, aga peale kahte kuud omanikupõlve otsustasin, et autot kõigi pilkude eest ära peitma ei hakka, kuna Tarmo selle auto kohta suutis 35lk järjejuttu kokku kirjutada, siis proovin omalt poolt edaspidi kroonikaga jätkata. Ei tea kas küll sama intensiivselt, aga eks mõned korrad aastas saab ikka üldine elanikkond aimu, kas auto ja omanik vastu peavad.
Aprillikuus sai peale mõningast otsimist ja mõttetööd soetatud endale Sierraklubi liikme Tarmo kunagine V6 konega aparaat. Tollel hetkel oli aga käsil laigulise vormi kandmine, mis leidis lõpu alles nädalakese tagasi, tänu sellele pole veel autoga midagi suurt jõudnud ette võtta.
Kätte saades polnud auto seisukord just midagi fenomenaalselt head (mitte, et seisukord ka praegu eriti parem oleks
), kuna auto viimased kaks aastat sisuliselt seisnud oli, ainsad sõidud olid peaasjalikult ainult talvel. Kere on Sirtsul selline harju keskmine, pole midagi erilist, kuid läbi põhja kukkumiseni on veel kõvasti aega, põhiline murekoht on hetkel kunde poolne tagumine uks ja tagatiiva serv, samuti tahaks ka värv saada mõningaid parandusi. Tehnika, mis sinna auto külge ise aastate jooksul on külge poogitud ja aretatud sai peamiseks ostu põhjuseks. Tarmo enda mälestus auto seisukorrast oli samuti veidi parem, kui tegelikkuses, tänu sellele sai konstruktiivses läbirääkimisprotsessis ka hinna üle veidi diskuteeritud. Kojusõit kulges probleemideta, aga üsna kiirelt tuli selgeks tõsiasi, et kaks niisket talve on selle auto elektroonikale üsna hästi külge hakanud. Peamiselt paistis asi välja erinevates kaitsmete ja pistikute klemmides. Elektroonilised gemüsed kulmineerusid olukorraga, kus ARKi ümberehitust vormistama minnes kadus autolt ära pea kogu vool, jäädes seisma tanklas 100m enne ARKi, selgus tõsiasi et vabast tahtest enam auto käima minna ei taha. Kuna aga tegemist on kerge sportautoga
, sai Sirts lükatud eemale ja nii ma siis hakkasin ükshaaval neid kaitsmeid tanklas puhtaks nühkima. Peale seda hakkasid tuled armatuuris põlema nagu tutikal fooril Tallinna linnas ja nii ma ARKis käidud saingi.Rohkem suurt midagi autoga veel tehtud polegi, kuna kaitseväe kõrvalt eriti vaba aega polnud, siis enamus vabadest hetkedest kuluski lihtsalt tallamisele ja klassiku sõidumõnude nautimisele, vahetatud sai veel salongiventilaator, kuna eelmine ei töötanud ja tänu sellele läksid autoklaasid sama kiiresti uduseks nagu ühissauna klaasuks. Nüüd tuleb lähiajal ette võtta õlivahetus, vaadata üle sillad ja panna alla uued rehvid, kuna tänavalegaalsetest slikkidest on saanud nõnda siledad slikid, et võiks segamini ajada suurte kummipuksidega.
Omanikupõlve teeb esimese hooga kergemaks ka fakt, et mul seisab üle veel üks originaal IS Sierra, kust saab juppe, kuna selle kere on parem kui uuel autol ja viis aastat tagasi jäi ta seisma sõitvana, kõik muu on hea, murekoht on autos elavad hiired, kes ilmselt on enamusest elektroonikast jagu saanud. Kui kellegil mingite juppide vastu huvi, võib kirjutada, ehk saame kokkuleppele, samuti otsin ka uut kundepoolset tagaust, kuni ei leia sileda kerega sierrat millele praegune tehnika ümber visata.
Sissejuhatuseks ehk aitab
, kõik ettepanekud ja arvamused igati oodatud. Kuna meeldib ka pildistada, siis saab aeg-ajalt ka normaalset pildimaterjali teile näidata. National Geographicu fotograafi välja ei anna, aga silmadel ehk valus ka ei hakka.
Esimene õhtu uues kodus
Uhke omanik
Interior shots
Üks on aegumatu auto Saksamaa teedel, teine on Porsche
