Egas midagi, kel huvi, saage tuttavaks minu 1986 aasta tumesinise lustisõidukiga Ford Sierra 1,8 L. 66kw Pinto mootorit ühendab tagaratastega hetkel 4-käiguline käsikast, tehaselisadest väärib mainimist kesklukustus ja katuseluuk. Hodomeeter näitab läbisõiduks ca 46 000 km, ehkki loomulikult jääb saladuseks, mitu korda saja tuhande salto juba tehtud on. Miks selline auto? Aga miks ka mitte? 1986 aasta sügisel läksin mina, aabits kaenlas, ühes nõukogude Eesti väikelinnas esimesse klassi, aga sama aasta kevadest saadik oli mõni vähem jõukas lääne-Saksa keskklassi onkel või mamsel autobahnidel juba Sirjega kilomeetreid mõõtnud. Meil oli peres tollal VAZ 2106 ja ma ei osanud unistadagi ajast, mil teedel ei uhagi ainult Volgad, Mossed, Siksid või Uazikud. Kui piirid lõpuks lahti läksid ja peenemad masinad ka sovjetimaale jõudma hakkasid, polnud vist kedagi, kes ei teadnud kedagi, kel vene autost rafineeritumat sõidumõnu pakkus Ford Sierra. Vot sellepärast siis, nostalgia pärast.
Käesoleva aasta kevadel tekkis mul kinnisidee soetada endale mõni sõiduk, mis omal ajal nõukogude toodangule atraktiivset lääne aseainet pakkus. Tahtnuks Granadat, aga ühtegi polnud siinmail müügis. Scorpiotest ei kõnetanud mind ükski, seetõttu vaatasin juba MB W201 ja W124 ning Audi 100 poole, aga ei raatsinud osta. No ja siis juhtuski kuidagi nii, et sattusin maikuus vaatama taaskord Fordi müügikuulutusi ja nii nagu Sirje oma nägin, olin müüdud. Sõiduk oli just pärast 1995 aastal Eestisse jõudmist esimest korda omanikku vahetanud ja seda müüdi lihtsalt edasi. Eks ta natuke oma kulunud välimust häbenes seal esimesel kohtumisel: parempoolne tagarattakoobas roostes, stange nurk traadiga kinni, stange iluliist puidukruvidega pingule tõmmatud, vasakul koopa ja karbi nurk kahtlane, kriimud-kraapsud, mõlk siin ja seal, seest päris määrdunud. Aga, arusaamatul kombel ei olnud armatuurlauas ühtegi pragu ja kõik, mis kunagi toiminud oli, toimis jätkuvalt. Proovisõidul lasi Sirje kuuldavale erinevaid huvitavaid kõrvalhelisid, roolis oli jõhker vibra ja kogu tema olekust õhkus ainult üks sõnum: olen väga vana. Sellest hoolimata teadsin, et tehinguta ma ei lahku.
Nii, nagu ta ostes oli.
Nüüd, tagantjärele vaadates, tuleb nentida, et rahalises mõttes on eaka sõiduki korda tegemine (sest selline on plaan, lihtsalt korda teha) kulukas ja tavakodanikule ka ilmselt täiesti ebaratsionaalne või suisa totter. Aga üht-teist on tehtud ja ootab veel ees.
Kohe pärast ostmist lasin vahetada kõik vedelikud (sh kasti ja tagasilla õli) ja filtrid, termostaadi, esirattalaagri. Ette läksid uued kettad ja klotsid ning pidurivoolikud, sild sai reguleeritud. Salong sai keemilise pesu, Kuldsest Börsist leidsin aasta aega müügis olnud Sierra valuveljed, neile sai peale ostetud jooks uusi hiinakaid. Ebayst tellisin velgedele puuduvad kapslid. Pärast õlivahetust hakkasid käivitusi saatma uhked sinised suitsupahvakud, seega tõstatus klapisääre tihendite vahetuse teema. Ajaviiteks sai soetatud ajastutruu Balupunkt kassettraadio ja helistatud läbi kõik lammutused, leidmaks autole tervemat tagastanget (ime läbi ühe leidsingi, ehkki ka see on tiba kannatada saanud – seega, kui kellelgi on paremat pakkuda, võite seda julgelt teha). Sügisel läksid siis klapisääre tihendid vahetusse ja nagu saatuse nöökena tuli pärast klappide reguleerimist ilmsiks tõik, et tegelikult oleks ka nukkvõlli pidanud ära vahetama. Nõme. Nüüdseks on siis ka nukk koos nookuritega vahetatud ning igaks juhuks ka hammasrihm uuega asendatud.
Väike ilusüst: valukad alla!
Hetkel puhkab auto talvekorteris, aga ehk pääseb kuivema ilmaga ka end külmal ajal välja tuulutama. Kevadel on plaanis vahetada sidur ja asendada natuke õli lekkiv neljane kast viiesega (selle tervislik seisund on küll teadmata, aga küll jõuab uurida). Inimene, kelle käest kasti ostsin, pakkus osta ka pea terve jooksu uut summutajat. Võib-olla peaks ka selle külge panema, et siis ülevaatusele minnes niigi veatule auto kõhualusele plusspunkte lisaks teenida (praeguse üsna roostes summutaja keskmiste püttide peal on Fordi embleemid, kas tõesti veel tehase originaal?). Kere roostekohad konserveerisin ja grande plaan on auto keretööde raames kas osaliselt või siis juba üleni uue sinise värvikatte alla panna lasta. Näis, kaua siis aega läheb, kui ükskord nii kaugele jõuab.
